Esimene nädal praktikaorganisatsioonis

19. juuni - esmaspäev

Esimese päeva märksõnadeks on tutvumine inimeste, hoone, reeglite ja tegevusala tegelike mõõtmetega. Nagu ilmnes, käivad noortekeskuses suures osas ka algklassides käivad lapsed - paljud sotsiaalprobleemidega perekondadest. Just nenedga ongi vaja noorsootöötajatel kõige rohkem tegeleda, vanemad tahavad pigem ise tegevusi otsida ja ei vaja pidevat tähelepanu.

Sain teada, et noortekeskus võtab aktiivselt osa paljudest linna ja maakonnaüritustest, ka heategevuslikest. Paljud üritused korraldavad ka noored ise, rahastus saadakse projektide kaudu. Kuna keskuses on olemas ka muusikaruum koos bändi- ja helisalvestusvarustusega, laenutatakse neid esemeid mõne ürituse tarbeks välja. Osalen ise ka fotostuudio sisustamise/varustamise projektis.

Ajaloolises hoones jäi silma, et aja jooksul on seinad kattunud noorte joonistuste ja graffitiga. Antud hoone on tegelikkuses muinsuskaitse all, mis muudaks parandustööd väga kulukaks - remondi pikk edasilükkamine on nii mõneski kohas hästi näha.

20. juuni - teisipäev

Teisel praktikapäeval uurisin peamiselt, kuidas noored ise projekte koostavad. Sain ise veidi fotostuudio projekti kirjutamisel abiks olla. Uurisin ka viimase suurema projekti - bändiruumi ja helistuudio loomise kohta selle algatajalt - noormees käib ka ise tihti seal pilli mängimas ja töötab koolivälisel ajal helitehnkuna. Aktiivsed noored saavad seega ise tagada endale võimaluse huvipakkuvate aladega tegelemiseks. Sain teada, et mõned projektid on jäänud ka poolikuks ja soiku, näiteks "Igamehe rattagaraaž", mis pidanuks võimaldama kõikidel jalgrattaomanikel enda sõiduvahendeid seal putitada ja täiustada. 

Kohtusime ka Kose valla noorsootöötajatega, kes Valga keskuse juures hindasid kõige enam laste ja noorte soovi kõike iseseisvalt teha. Sel päeval hakkasin ka ise veidi rohkem külastavate noortega tegelema - vahel tuli ka keelata (näiteks korvpalli viskamist vastu kõrvalasuvat maja) ja pakkuda välja uusi tegevusi.

21. juuni - kolmapäev

Eelneval päeval olin uurinud laoruumi sisu ja olemasolevate toiduainete kohta, et saaksin soovijatega koos midagi küpsetada. Kuna abistajad olid sel korral vaid kuni 10-aastased, siis otsustasime muffinite kasuks ja taignad tegime kasutades pulbreid (ka nende kasutamise ja maitsestamise juhendamine osutus üldises käras pisut keeruliseks). Lapsed olid mõttest üsna elevil ja aitasid kõik asjad viia 3. korruse kööki. 1. korrusel kahjuks küpsetusahju pole, kuid ka seal saab lihtsamaid toitusid valmistada.

Algus oli ilus - aktiivselt aidati segada taignad, need maitsestada kaasatoodud lisanditega ja vormidesse panna. Ka esimesed plaaditäied jõuti ära oodata. Söömisega oli lastel kiire, nagu töötajate jutust olen aru saanud, siis nii on alati olnud. Hiljem oli veidi raskem lapsi uuesti kaasata - suunasin neid enda järelt koristama uuesti  abistama küpsetamise juures. Varsti jäid järgi  vaid tublimad. Ka veidi vanemaid noori jõudis üles, kuid nemad olid huvitatud vaid  mobiilidest ja küpsetiste ootamisest. Lõpuks, kui kõik olid oma jao saanud ja küpsetamine oli pikale veninud, aitasid kaks allesjäänud last kööki korda teha ja said ka premeeritud.